Suve jutud 15

Nüüd on läbi. Suvi. Isegi viimse suveevangelistina pean tunnistama, et läbi ta on. Üleeile istusin verandal ja jälgisin kollaste lehtede dessanti veel rohelisele maale. Raevukas tuul rebis lehti salkadena ja ehkki puud püüavad ikka veel petlikku suvelõpu muljet säilitada ja neid vaadates on ikka veel piisavalt rohelist näha, siis ometi kogu see spektaakel evib läheneva kolletumise ja langemise eelaimdust.

Jalutasin paksus paduvihmas jõe äärde ja tõdesin sama, mis suve alguses, võimas on see looduse kulg ja mitmenäolisus. Jõgi on justkui sama, vesi on justkui sama, ikka tuttav ja ikka oma ja samas tundmatuseni teine ja uus. Loodus on elus. Vaatamata suvele või sügisele, vaatamata vihmale või päiksele, vaatama sellele, kas keegi seda vaatab. Avastasin enda igituttavat jõge silmitsedes midagi, mida kunagi varem polnud kohanud. Vihmapiisad, mis langesid vette ei muutunud kohe osaks jõest, vaid moodustasid pinnal valgeid mulle, mis vooluga kaasa kulgesid ja alles mõne aja pärast purunesid ja said osaks jõest. Polnud kunagi varem seda tähele pannud ja mõtlesin, kui vähe me üldse märkame selliseid väikseid nüansse, mis ometi võivad lummata samavõrd, kui kauged maad või maailmaimed. Milleks me üldse kusagile tahame minna ja olla kusagil mujal, kui ometi on siin veel nii palju, mida avastada ja igal hetkel enda jaoks uuesti leida? Keskmise eestlase jaoks, kelle unistus on peesitada Kreetal, Sharm el Sheikhis või Tenerifel, tundub see ilmselt uskumatu, vastuvõetamatu  või lausa perversne, aga mulle meeldib siin. Mulle meeldis suvel ja vähemalt samavõrd sügisel. Mu püksid said vihma käes seistes läbimärjaks, kätel oli külm ja vesi voolas krae vahele. Juba varakult on väljas nii pime, et enda olemasolugi on raske uskuda, kuna enese kehagi ei ole võimalik näha. Tubades on rõske ja külm, õues veel enam ja ometi on see ilus. Kui ma vaatan oma jõge ja näen vihmapiisku kui elavaid indiviide enda kohta leidmas selles lõputus voolus, siis tekib mul küsimus, miks peaksin tahtma kusagile mujale? Saan ju siin sama elamuse e need loodusnähtused, mis on siin, rahuldavad minus sama afekti, mida võiks teha Kreeta päike või Tenerife lained. Seega olen siin ja õnnelik. Õnnelik, et olen suve saanud nautida täiel rinnal, õnnelik, et sügise ilu pakub jälle midagi uut ja õnnelik, et kõik see kokku on elu, mida võin elada.

Suvi on läbi, jutud on räägitud. Elu on ees ja veel palju jutte tulemas

Suve jutud14

Suvi on nagu elu. Alguses tekitab ta meis suurt vaimustust, tundub, et tohutult on aega, teha teoks kõike, mida iganes suudad unistada. Maailm on meie jaoks tiine helidest, värvidest, lõhnadest, mis haaravad meid jäägitult endasse. Me tunneme endas elu jõudu, niisama võimsalt, kui see, mis paneb võililled läbi asfaldi tungima või forellid rändama tuhandeid kilomeetreid, selleks, et jätta jõkke kamalutäis marja. Ja äkki…kusagil keset suve tundub, et kõik on läbi! Kas pole, nii, et kusagil augustis avastame, et päevad on oluliselt lühemaks jäänud, ööd muutunud külmemaks ja kohustused tulnud lähemale. Äkki on maailmas aeg, mis kiiresti möödub, äkki on elujõust alguse saanud liikumisel viljad, äkki on õied õitsenud ja päike oma paistmised ära paistnud. Lokkavalt kasvanud rohi on kolletanud, enne nii lopsakad ja igavesti rohelistena tundunud  lehed lendavad tuule käes ringi. Ja ometi…on ikka veel suvi. On ikka veel elu. Ei augustis, ega isegi veel septemberis pole suvi otsa saanud, vaid lihtsalt muutunud. Enam pole nii pikki päevi ja rohelist rohtu, aga ikka on päike, ikka on rohelust. Alles üleeile istusime verandal ja ma võtsin päikest! (muidugi Tüve tänava kliima on omaette meteoroloogiline fenomen:). Kas pole eluga sama, et ühel hetkel tundub, et nüüd on kõik mõõdas? Mu tore sõber Avo mainis kord mingit kirjandusteost (mida ma ei suuda meenutada), kus peategelane tunneb, et on vanaks jäänud, kui küki tegemine on muutunud raskeks. Kui enam ei viitsi/jaksa öö läbi arutleda või pidutseda, kui enam ei ole oluline otsida ja leida alati midagi uut, vaid piisab juba varem tuttavast, kui enam ei tunne tungi tormata tundmatuse suunas ja loota iga uue käänaku taga leida seda arusaamatut, mida otsime… aga ikkagi on elu. Ikkagi on suvi. Lihtsalt teistsugune.

Mida me üldse elust teame? Kas pole mitte nii, et meie fundamentaalsed (dogmaatilised:) seisukohad baseeruvad väga väikesele informatsioonile? Aga mida ma tegelikult sellest tean? Saan vaid enda kogemusest kirjutada. Alles nüüd avastasin ühe fantastilise bändi ja hiljuti olla nad isegi Eestis käinud, aga enda õndsas teadmatuses ei olnud mul sellest aimugi, vaid arvasin, et ma tean, milline muusika mulle meeldib…ja siis juhtub justkui juhuslik sündmus, mis toob minu maailma uue muusika või uue raamatu või uue inimese ja kõik muutub teistsuguseks ning ma ei suuda mõista, kuidas ma varem sain elada olla mina ise ilma selle muusika, raamatu või inimeseta? Seega kõik minu varasemad maitseeelistused, arvamused, seisukohad ja uskumused baseerusid puudulikul tajul või teadmisel, aga mida me siis üldse teame või saame arvata? Lihtne on öelda, scio me nihil scire, ent kas pole see sügav sofism, deklareerimaks, et ma tean kõike? Kui ma ütlen, et ainus, mida tean on see, et ma midagi ei tea, siis ütlen ju et tean ainust mida teada saab e seega kõike? Elu ilma (eel)arvamusteta, veendumusteta, dogmadeta tunduks ilmselt üsna habras ja hirmutav, ent kas pole just selles ainus võimalus meie lapselikkuseks, nagu Jeesus õpetas? Kas pole see võimalus võtta elu kui ime, mis kunagi ei lõpe, elu kui kingitust ja elu kui kestvat loomisakti. Kõik, mida me arvame lõplikult hetkel teadvat on tegelikult meie puudulikkuse väljendus e rajaneb sellel, et meil on puudulik info kõige olemasoleva või mõne konkreetse valdkonna kohta ning see pole kaugeltki ainult filosoofiline küsimus, kas pole enamus meie arvamustest teiste inimeste kohta tingitud meie piiratud teadmistest sellest inimesest? Mina olen korduvalt kohanud arvamusi kellegi (k.a minu enda) kohta, kellegi poolt, kes seda inimest peaaegu üldse ei tea ega tunne ja ometi sellised arvamused kujundavad meie igapäevast elu, loovad suhteid, kannustavad konflikte ja vallandavad sõdu e  suur osa meie ajaloost baseerub teadmatusel?!

Kui ma avastasin NLP-s kasutatava metakeele, siis tundus see nii hea ja haruldane tööriist ja tekkis tunne, et olen avastanud, midagi enneolematult kasulikku ja kui põlvkonnad enne mind oleksid seda teadnud, oleks maailm hoopis teistsugune ning siis lugesin Hermogenese seisude õpetust ja mõistsin, et NLP metakeel pole midagi muud, kui Hermogenese seisudeõpetuse ameerikalik koopia. Minu sügav veendumus ja usk läänelikku mõtteviisi ja maailma kinnistub iga teadasaamisega, kõik see, mida uusevangelistid idast avastavad on tegelikult lääne kultuuris ammu olemas, lääne vaimsuses on olemas kõik see, mida teadmatusest kaugetest maailma nurkadest käiakse otsimas ja ainus, mida eluks ja õnneks on vaja, on hari(d)(t)us ning läänelike rikkuste avastamine.

Lisaks lõputule targutamisele käisime vahepeal Betiga Soomes minu õe kihlumist tähistamas. Vahva oli kaubiku tagaosas läbida ligi 200 km ja hunnitult kaunis oli sõuda mööda tüünet hilissuvist järve ning ronida mööda samblaga kaetud kaljusid, süües esimest korda sel suvel mustikaid ja pohli. Enda rõõmuks ja teiste kannatlikkuse prooviks sõudsin teiseltpoolt järve tagasi tulles ise. Beti pakkus mitu korda ennast appi ja Tiina Vesaga olid viisakalt vait, aga pärast mitmeid jänesehaake keset järve jõudsime siiski kaldale:) Ma pole kunagi varem Soomest nii vaimustuses olnud ja nii kaunist boreaalset loodust näinud.

Kodus sisustasin esiku, panin kapi kokku ja muud vidinad nurka. Nüüd võiks juba külalisi kutsuda, aga esikust edasi veel ei saaks:) Kui veel kaheksa ruutmeetri jagu põrandalaudu leiaks, saaks külalisi esikust edasigi kutsuda. Aga küll saab ka selle, sest suvi veel kestab ja elu kestab…

Suve jutud 13

Jaanus Kangur

koolitaja, lektor

 

Mis paneb inimese märatsema, lõhkuma ja hävitama?

 

Normidest hälbimist põhjendatakse tihti müütide kaudu

 

Viimase aja sündmused on tõstatanud päevakorda küsimuse, miks inimesed käituvad viisil, mis teisi kahjustab ning mis üldiste normide ja arusaamade kohaselt on nii taunitav, kui ka mõistetamatu. Sotsioloogid, kriminoloogid on ligi paar sada aastat püüdnud sellele küsimusele vastust leida. Kui kriminoloogia isaks peetav Cesare Lombroso pidas normidest hälbivust kaasasündinud omaduseks, siis kaasaegsed teoreetikud on loonud hälbiva käitumise põhjendamiseks oluliselt kompleksemaid teooriaid, olgu siis selleks Hans Jürgen Eysencki isiksuseteooria või Edwin H. Suhterlandi diferentseeritud seose teooria. Need teooriad on jäänud pigem asjatundjate pärusmaaks, tavakäibes on aga endiselt liikvel hulk müüte, mis ei ole ainult valed ja kohati kentsakad, vaid nende lokkamisel lausa ohtlikud. Mitmes väljaandes ja raadiosaates on võetud sõna teemal, miks juhtusid sündmused Norras, Inglismaal ja Tallinnas kaitseministeeriumis ning mitmed esitatud seisukohad on ennekõike müütilised ja dogmaatilised, ent mitte teaduslikud.

 

Milline on hälbiva käitumise algaine?

 

Kui antiikfilosoofid püüdsid leida maailma algainet või käivitavat jõudu, siis tänaseks ei usu ükski filosoof, ega loodusteadlane, et kõige aluseks on üks element või idee, vaid pigem paljusus ning nende kombinatsioonid. Samas hälbiva käitumise põhjendamisel eeldatakse endiselt, et on üks idee, vajadus, puudus või põhjus, mis paneb rahvahulga märatsema või indiviidi pommi õhkima. 13.08 küsis Vikerraadio saates Rahvateenrid saatejuht, eht antiikfilosoofia vaimus, mis on see põhjus, miks inimesed Inglismaal tänaval märatsesid? Ilmselt on olemas huvigruppe, kellele on kasulik näidata, et Breiviki, Drambjani või Londoni märatsejatel on üks (võib olla lausa sarnane või ühine) põhjus nende tegevusele. Kes tahab leida selles poliitilist sõnumit, kes rassi või klassikonflikti. Sellesse eksitusse on lihtne langeda, sest tõsi on see, et iga kuritegu on teatud mõttes poliitiline, sest rikub poliitilist tasakaalu ning on alati suunatud riigi, kui normide kehtestaja ja kontrollija vastu. Ometi ei saa kriminaalkuritegusid nimetada poliitilisteks, isegi mitte siis, kui neid sooritaks poliitik või veel vähem keegi, kes on kirjutanud mõne poliitilise sisu või alatooniga teksti. Samamoodi on pea iga kuritegu (eriti aga varavastased) seotud klassivahedega e on ju loomulik, et varastatakse ja röövitakse neilt, kellelt on midagi võtta. Ometi ei tee see igat röövlit Robin Hoodiks (ehkki enamik neist selleks end meelsasti peab) ja pigem peaks kriitilselt hindama ka selle ajaloolise fiktsiooni moraali ja mõju. Teatud statistilised sarnasused võivad juhtida lihtsutatuse eskiteele. Kui enamus kurjategijaid on madalama staatusega sotsiaalsest klassist või teatud rahvusest või rassist, on kerge tekkima eksiarvamus, et see tegur ongi põhjus, miks inimene kehtivaid norme ei järgi, ent kuidas on siis põhjendatav, et mitte kõik sarnasest keskkonnast või rahvusest/rassist inimesed ei soorita samu tegusid? Kriminoloogias tuntakse juba ammu nii riski, kui ka kaitsetegureid e isegi siis, kui inimesel on olemas kõik riskitegurid, mis vastavad kurjategija profiilile, võivad olla tal tugevamad kaitsetegurid ning vaatamata kõigile eeldustele ei soorita inimene kuritegusid. Ka isiklikud põhjused ei ole kunagi ainsad, mis viivad inimese teatud äärmuslike tegudeni e siis mitte kõik, ega isegi mitte enamus, kes on jäänud ilma perekonnast, sattunud võlgadesse ning elavad võõras keskkonnas ei astu äärmuslikke samme enda afekti rahuldamiseks. Kahjuks juhtub just hälbinud isikute hilisemal kohtlemisel säärast lihtsustamist liigagi tihti. Vanglas töötamise ajast mäletan juhtumit, kus ühe kinnipeetava enesevigastamist, mis on väga äärmuslik kommunikatsiooniviis, põhjendati kinnipeetava sooviga saada suitsu?! Vanglas on vähe kinnipeetavaid, kes ei soovi suitsu, ometi väljendavad enda vajadusi enesevigastamisega, vaid vähesed, seega ei ole see vajadus kindlasti põhjus sellisele käitumisele.

 

Hälbimist põhjendab karistamatuse tunne

 

Ilmselt on raske leida levinumat klisheed hälbiva käitumise põhjendamisel, kui arvamus, et seda tingib karistamatuse tunne. Klishee populaarsust kinnitab ka näide, et juba mainitud Vikeraadio saates mainis Aarne Rannamäe Londoni märatsemise põhjusena karistamatuse tunnet. Arusaam tähendab seda, et inimesed ei järgi norme, siis, kui neil tekib tunne, et neid ei karistata nende tegude eest. Säärane põhjendus on aga ennekõike dogmaatiline müüt, isegi, kui kätkeb endas teatud annuse tõtt. Müüt on see kolmel põhjusel. Esiteks on hälbiva käitumise paljude juhtumite peamised käivitavad tegurid afektiivsed, eriti massirahutuste puhul, karistatuse teadvustamine aga ennekõike ratsionaalne kaalutlus, kuna ei ole kogetav teo sooritamise hetkel, vaid eeldab tuleviku projitseerimist praegusesse hetke. Harvardi ülikooli professor David Laibson ja Carnegie Melloni ülikooli professor George Loewenstein näitasid oma katse varal, et emotsionaalse erutuse puhul on inimese aju palju aktiivsem kui ratsionaalse vaagimise korral, mistõttu on meil pigem kalduvus järgida tundeid kui mõistust ja taotleda pigem kiiret rahuldust kui kaugeid voorusi. Teiseks nagu kinnitas hiljuti Sisekaitseakadeemia poolt läbiviidud uuring, sooritavad karistatud noored kaks korda suurema tõenäosusega uusi kuritegusid, kui need, kelle puhul karistust ei kohaldatud e siis karistamine hoopis suurendab kuriteo kordumise tõenäosust, mitte ei vähenda. Kolmandaks klassikalise kriminoloogia järgi toimib karistus siis, kui see on vahetu, möödapääsmatu ja range. Möödapääsmatus tuleneb nii kodanike aktiivsusest kui usaldusest võimu vastu, kas kuritegudest üldse teatatakse, kui ka vastavatest riigiorganitest, kes uurimist ja kohtupidamist läbiviivad. Tõenäosus saada karistada on erinevate kuritegude puhul erinev, ent keskmiselt umbes 50%, seega möödapääsmatus ei ole absoluutselt tagatud ja ilmselt ei saagi olla. Saab suurendada kodanike aktiivsust, usaldust riigi vastu ja riigiorganite efektiivsust, ent 100% möödapääsmatuse kõikide kurjategijate karistamiseks saab tagada vaid süütute ohvrite hinnaga e siis karistada tuleks ka igaks juhuks neid, kes tegelikult süüdi pole, siis on kindel, et kõik kes süüdi, saavad igal juhul karistatud. Analoogiline on karistuse vahetusega. Demokraatlikus süsteemis, kus soovime, et  uurimine ja kohtupidamine oleksid ausad, läbipaistvad ja erapooletud on paratamatu, et see võtab aega. Ühe kuriteo toimumisest karistamiseni võib kuluda aastaid. Selle muutmiseks saaks võtta tööle vähemalt kolm korda sama palju inimesi politseisse ja kohtusse, kui praegu või hakata rakendama süüdimõistmist ilma uurimise ja kohtuta. Absurdne ettepanek, aga just see peaks kaasnema nii laialt levinud seisukohaga, et karistamine on kuritegevuse kõige efektiivsem ohjamise viis. (Ranged) karistused töötavad hästi totalitaarsetes reziimides!

 

 

Väärtuste ja võimaluste vastuolu

 

Üks võimalik seletus normidest hälbimisele individuaalsel või kogukondlikul tasandil on väärtuste ja võimaluste vastuolu. Emile Durkheim võttis enesetappe uurides kasutusele mõiste anoomia, mida arendas edasi Robert K. Merton, kirjeldades seda kui ühiskonna väärtuspürgimuste ja lubatud vahendite vahelist vastuolu. Määravaks ei ole seega ühiskonna sotsiaalne struktuur, religioosne taust või rahvuslik kooslus, vaid nn metatasandi väärtused ning nende väärtuste saavutamise võimalused. Ilmselt on kaasajal levinumaid metaväärtusi konsumerism e nagu hindu päritolu ajakirjanik Fareed Zakaria seda nimetab: massipärasus, mis tema hinnangul juhib nii tootmist, kaubandust, usku, kui poliitikat. Kui taotletav väärtus on tarbimine, siis vahendid selleks ei ole kõigile kättesaadavad ning üks võimalik viis selle lõhe ületamiseks on mässamine. Lihtne näide sellele on Londoni rüüstajate peamine tegevus ja eesmärk, omandada võimalikult palju kalleid ja luksuslikke esemeid. Muidugi Breiviki ja Drambjani käitumise praktiline motiiv ei ole Londoni märatsejatega võrreldav, kuna nad ei taotlenud ega saanud mingit materiaalset tasu, ent metatasandil on tegemist samasuguse väärtuste ja võimaluste lõhe ületamisega. Tulevikku vaadates on nii huvitav, kui hirmutav, et konsumerism on suutnud hambutuks muuta kõik võimalikud vähem ekstreemsed alternatiivid. Kui 70ndatel võimaldas punk liikumine enda tarbimissoovimatust väljendada suhteliselt rahulikul moel, siis kaasajal on kõik alternatiivkultuurid muudetud moeks ja kaubaartikliks, mistõttu pole enam ühtegi poliitilist ega kultuurilist ühendavat loosungit, mille alla mässajad saaksid koonduda, mis omakorda võib aga tähendada seda, et alternatiivid peavad muutuma üha ekstreemsemaks.

http://www.epl.ee/news/online/mis-paneb-inimese-maratsema-lohkuma-ja-havitama.d?id=56352818

 

Suve jutud 12

Ulmeline metamorfoos on toimunud. Kui nädalaselt Tallinn- Haapsalu- Tallinn- Haapsalu- Vormsi- Haapsalu- Tallinn tuurilt taas koju jõudsin oli maja ette vahva koda ilmunud ja ühel toal oli põrand alt ära võetud ja pool sellest jälle tagasi pandud. Meenutab üht kinnisvara postrit, kus oli hoiatav tekst: müün teie kinnisvara. Mul õnneks nii halvasti veel ei läinud, et käid kodust ära ja tagasi tulles kinnisvara maha müüdud. Muidugi on kinnisvara ettevõtte poolt kena, et nad vähemalt hoiatasid, et hoidke enda varal silma peal, muidu müüme maha, igaks juhuks oli pilt ka juurde pandud, et kui siuke nägu maja ümber luusib, siis on karta, et midagi müüakse maha:)

Teine metamorfoos seisnes selles, et ära tulles lõõskas päike, taevas oli sinine ja floora roheline. Nüüd ladistas vihma, puudelt lendles kollaseid lehti ja väljas olemiseks tuli soni ja sall kaasa võtta. Keegi võiks hoiatava postri ka ilmamuutuse kohta üles riputada, a la kustutan teie päikse või loobin teie puudelt kollaseid lehti alla:)

Suve jutud 11

Tänu

Ma ei tea, kas see on geneetiline mutatsioon või käitumishäire, aga no ma ei oska viriseda. Olen alati imestanud inimeste võimekust viriseda pea kõige üle ja mina ei saa. Lihtsalt ei näe põhjust. Viimastel aastatel mööda Eestimaad ringi sõites olen korduvalt imetlenud, kui ilus on Eestimaa, olen korduvalt tõdenud, kui palju on Eestimaal ära tehtud, kui palju on ehitatud, korrastatud, ilustatud, haljastatud, täiustatud… Ma olen 20. augustil alati olnud ääretult tänulik meie riigi eest ja olin ka seekord. Seda enam, ma ei suuda aru saada, kui loen fb-st, et Kerli pinises ja esines trikoos, Sinead oli paljajalu ja paks jne Minu jaoks on see, kui teine dimensioon. Eks see on ilmselt kasvatuse küsimus. Minu isa veetis 15 aastat ja 10 kuud Arhangelski oblastis metsatöödel, ei mitte raha ega reisimise pärast, riigi pärast. Ühe pärast, mida ta keeldus aktsepteerimast ja teise pärast, millesse ta uskus. Minu lapsepõlves heisati igal aastal vähemalt Jaanipäeval sini- must- valge lipp, ilma hirmu ja häbita. Kuidas saaksin seda reeta? Kuidas saaksin vinguda ja viriseda selle nimel, mille nimel ise pole kannatanud ega erilist vaeva näinud? Saan olla vaid tänulik ja teha seda, mis minu osa. Isa Vello Salo ütles, et ela kasvõi kümme aastat vähem, aga ära virise. Ma pean enda jaoks oluliselt produktiivsemaks ja efektiivsemaks enda aktiivset sekkumist ja täielikku pühendumist seal, kus saan ja oskan ja vaikimist seal, kus olen kasutu:)

Aeg

Me loeme, et tunda, et me pole üksi (C.S. Lewis). Ilmselt ka kirjutame selleks. Ma usun, et baasvajadus ei ole mitte sotsiaalne koosolemine, vaid eksistentsiaalne vajadus enda peegelduse järele, teine inimene ei paku meile ennekõike seltskonda, vaid reflektsiooni, et ma olen elus. Teises inimeses, temaga suhtes tajun kõige enam, et minu suurim väärtus, elu, on mul turvaliselt alles ning see tekitab joovastust ja rõõmu. Hea on ära tunda, kui keegi mõtleb nagu sina,  ilmselt on see sama efekt, et tunneme ära, enda mõtete  ja seega enda elu olulisuse. Ajalehes Eesti Kirik kirjutas Tõnu Õnnepalu fantastilise arutluse ajast. Me elame ajas vaid seetõtttu, et oleme katkestanud kulgemise kontiinumi. Ilmselt teeme seda esmalt nimetamise kaudu e nii kaua, kuni me asju ei nimeta (ei mõttes ega kõnes) on maailm meie jaoks kontiinum ja lõputu igavik. Aja tajumise kaudu hakkame tajuma ka oma kaduvust. Ilmselt tekitavad lagunevad majad või mahalangenud puud, unarusse jäänud talud või rohtukasvanud teed meis nostalgiat ja magusat valu, sest need meenutavad möödumist ja kadumist ning vaadeldavate objektide läbi ka meie enda kaduvust ja mitte ainult selle võimalikkust, vaid selle reaalsust, kuidas ma iga hetkega kaon koos möödudnud hetkega siit maailmast ja möödunus saan osaks igavikust…

Lihtsus

Ma olen alati arvanud ja ka avastanud, et kogu vaimsus, mida inimesed otsivad idast, on ka läänes olemas. Täna hommikul vaatasin lääne kuntsiklassika parimaid palu (raamatust reproduktsioone muidugi:), kuulasin imelist Islandi muusikat ja tundsin…et olen valgustunud:) muidugi see ei pruugi olla püsiv (ilmselt ei olegi), aga saavutatav. Meil on kõik olemas eluks ja õnneks ja pole midagi, mida mõni teine koht või kultuur saaks meile juurde anda, vaja on vaid süveneda ja näha lihtsuse ilu. Kaadrid Sigur Rosi Islandi tuurist ja lihtsate inimeste, lihtsa elu tabamine on tõeliselt õilistav. Tavalised inimesed, oma igapäevases elus, söömine- joomine, kohtumine- lahkumine, tundmine- mõtlemine, kõnelemine- vaikimine: ilus ja hingestav.

Ilu

Täna leidsin, et minu varasem arusaam sellest, et konsumerism on alla neelanud kõik elujõulised alternatiivkultuurid ning see on võtnud võimaluse kultuurselt (vähemalt subkultuuri normide kohaselt, mis võib mainstreami suhtes olla hälbiv) mässata ning kogu kultuur on ühte sulatatud üheks polü- ja multikultuuriks, kus kõik on kokkusegatud eristamatuks seljankaks, ei pruugigi tõsi olla. Äkki tabasin end mõttelt, et selle ideede, kultuuride ja moodide segu taga võib olla üks geniaalsemaid masterplane, mis on kaotatud süütuse taastumine paradiislikuks maailmaks. Lihtsus, mis ilmneb eristusteta maailmas võib olla kirgastavalt ilus ja ekstaatiliselt õnnestav. Siiras lihtsus on õnne ja täitumuse eeldus. Elu on lihtne ja ilus, kui seda osata nii näha ja elada. Lihtsalt ilus!

Suve jutud 10

Maailm on hulluks läinud ja meie ühes temaga või noh vähemalt osa meist…või on maailm ikka sama hull olnud ja meie eelkäijad ühes temaga või noh osa neist? Ilmselt on ja pole midagi uut päikese all. Ikka tundub, et mingitel aegadel kumuleerub hulluse kriitiline hulk ja lahvatab arusaamatutes tegudes ja juhtumistes, ent lõppeks pole selles midagi uut, kui vaid silmahimu, lihahimu ja elukõrkus. Võime neid kolme kirjeldada isiksuste tüüpidena nagu Eysenck või diferentseeritud seostena, nagu Sutherland, ent asi on ikka sama. Meie ikka samad ja maailm ikka sama. Ilmselt pole seega vaja küsida, mis maailmas toimub, miks toimub või mis saab edasi, vaid mida mina siin ja praegu teen??? Ilmselt on see suurim ja fundamentaalseim küsimus ning kui me suudaks igal sekundil sellele küsimusele vastata, oleksime valgustunud ning kui seda teeks igaüks, elaksime paradiisis…

Mida ma siis teen? Ehitan. Kas pole see vabamüürlaste metafoor üks iseloomulikumaid elule?, seda ma ju teen, ehitan oma elu. Stone by stone, day by day…

Asi mis viimati ise ehitasin on tee. Kas polegi elu mitte tee ehitamine?

…viimaks aeg kui jooksnud liiva,

lähed teed Sa viimset viiva,

mis viib üle tumma vee

ning kui kaunis pärlikee

lõpuks valmis on Su TEE…

Suve jutud 9

Vahepeal on hulk sündmusi toimunud, mis on väga erineva iseloomuga ja nii intensiivselt ühtepanu toimunud, et tundub nagu oleks suur hulk aega pidanud mööduma ja kes teab ehk ongi liivakell vahepeal kiiremini jooksnud kui muidu, tajume ju ajakulgu sündmuste kaudu ja palju sündmusi tähendab palju aega. Nii olen elanud sel suvel justkui mitu suve korraga. Sündmused ei ole siin ei kronoloogilises ega tähtsuse järjekorras, vaid nii nagu praegu pähe tulevad.

Andruse lahkumine

Minu hea sõber ja klassivend Agur elab minust mõnikümmend kilomeetrit eemal ja kahetsusega pean tõdema, et pole talle ammu külla jõudnud.Ühel päeval mõtlesin, et nüüd ma seda teen ja tahtsin talle hakata helistama, et ta teaks minu  visiidiga arvestada. Tema aga jõudis ette, helistas. Ta oli murelik ega osanud leida sõnu, ei osanud midagi arvata ega öelda. Tema naaber, kes oli minu õppejõud ja hiljem kolleeg oli sellest ilmast lahkunud. Andrus oli läinud õhtul kalale ja hommikul leitud surnuna. Ei osanud minagi midagi öelda. See tundus nii uskumatu ja võimatu. Kammisin kõiki uudiseid, mitte, et ma Agurit poleks uskunud, vaid ennast oli raske uskuda, kas tõesti see Andrus, kes oli nii rahulik, elujõuline ja küpses eas on lahkunud? Jah on. Minu jaoks oli Andrus Õpetaja, üks neid inimesi, kes mulle on õpetanud kõige olulisemat – mõtlemist. Esimesel kursusel tundus Andrus kõige igavam õppejõud, neljandal kõige huvitavam. Tema oli sama, mina olin muutunud. Suutsin mõtteid vahetada tema tohutu erudeerituse ja lugemuse juures. Hiljem juhtus, et võtsin Andruse tööle ja sain lühikeseks ajaks tema ülemuseks. Imelik oli. Lugupidamine ja austus olid suuremad, kui positsioonide vahe. Hiljem tegime mitmes asjas koostööd ja tõdesin, et lisaks mõtlemis- ja analüüsi võimele oli Andrus sügava hinge ja vaimueluga. Mõned pidasid teda liberaalseks, mina arvan, et ta oli ehe lääneliku spiritualiteedi kehastus. Andrus kirjutas üksjagu ja tema mõnus, muhe stiil väärib kindlasti lugemist. Tema viimased kirjutised blogis on nauditava stiiliga kirjeldus maaelust. Rahu Andrusele ja ta perele http://andrus.wordpress.com/

Folk

See sõna on omandanud eestlaste jaoks täiesti uue tähenduse. Enam ei tähista see stiili, vaid sündmust. Minu folgivaimustus on ainult kahe aastane. Varem pidasin seda ikka märsilohistajate (ilma vähimagi halvustuseta selle inimgrupi suhtes) üritusest, millest minusugune ontlik härra peaks eemale hoidma. Lõpuks sattusin ikka sinna ja nii, et aja lähenedes tekib juba kerge ärevus ja erutus ning kaugenedes ootus ja igatsus. Olen mitmel korral mitmele sõbrale öelnud, et mind ei huvita kultuur, vaid kultuurifenomenid. Mind ei eruta üksikud ilmingud kultuuris, vaid nähtused, mis suudavad kas luua uue diskursuse või vähemalt mõjutada vana. Folgi puhul paelub mind nähtus, mitte sündmus. Miski paneb inimesed nelja päeva jooksul tundma ja käituma hoopis teisiti, kui enne või pärast. Ega ma ei tea, mis see on, aga huvitav on. See pole mitte festival, vaid nagu teine maailm. Kehtiks justkui teised konventsioonid või ei kehtiks üldse, aga ju ikka kehtivad. Vahva on, kuidas võhivõõras inimene astub ligi ja soovib head folki. Mulle endale on kahel aastal kõige enam pakkunud elamust hommikused jumalateenistused. On ütlemata tore, et kirik on nii sujuvalt suutnud ennast teha selle sündmuse osaks. Mitte pelgalt kontserdi paigana, vaid kirikuna. Inimesed saavad festivali hommikutel käia jumalateenistusel ja osaleda liturgial. Alati on jumalateenistusel ka rahvalik/traditsiooniline muusika ning see teeb elamuse veelgi tugevamaks, mina tundsin seekord end tõeliselt taevalikult. Teine tõdemus oli natuke seotud jumalateenistusega. Jumalateenistuse muusika oli niivõrd naturaalne osa tervikust, tegevusest ja kohast, et see polnudki midagi iseseisvat, mida nautida või kuulata, vaid oluliseks sai mõju, mida see tegi. Hiljem läksin kuulama üht Pärsia muusika ansamblit ja vaatama professionaalsusele, ehedusele ja karismale mõjus kogu asi, natuke võltsilt ja natuke kohatult. Ilmselt oleks hoopis teine asi, kui sama muusika oleks mänginud lõkke ääres keset kõrbe nomaadide laagris ja jällegi õhtune Kukerpillide kontsert ALeCoq’i telgis mõjus autentselt ja omaselt

Üks minu highlight’e folgilt oli Jamaika/briti jutuvestja Jan Blake. Tõeline must mama:) ligi 200 kg, võimas karisma ja milline mõju. Ma ei mäleta juttude sisu ega moraalset pointi, aga mõju kestab ilmselt veel kaua. Meeletult võimas asi on lugude jutustamine, kahju, et meil see traditsioon on peaaegu, et välja surnud. Rohkem võiksime üksteisega lugusid rääkida, istuda koos ja rääkida lugusid…

Sugulased

Viimati toimus meie suguvõsa kokkutulek 87. aastal. Kaua olime heietanud ideed, et sugulased jälle kokku kutsuda ning lõpuks tegime ära Peamiselt tänu Maarjale (mu sugulane:)) Huvitav on olla koos mitmekümne inimesega, kes kõik on sugulased, aga paljusid näed elus esimest korda. Tutvusime, rääkisime, mängisime, vaatasime fotosid, käisime surnuaial ja tundsime kui hea on olla koos oma lähikondlastega isegi, kui neid väga ei tunne. Veri on paksem kui vesi e geenid on tihedamad, kui kultuur:) Minu peamine tõdemus oli – mul on väga lahedad sugulased:)

Ehitus

Olen andnud mõõduka ülevaate enda suveprojektist, vana maamaja turgutada. Progress on olnud selline, et vundament on parandatud, esikul põrand all, homme saab trepp valatud ja siis peaks paar tuba saama remonditud. Peamine on aga see, et oma enda kätega ehitasin lastele liivakasti ja kiige lapsed on tulevik:)

Hundid

Ma olin umbes viie aastane, kui hundid varasügisesel hommikul hävitasid pool meie lambakarja. Nüüd on hundid jälle siin. Suursugused, intelligentsed ja lojaalsed loomad. Olen neid imetlenud ja uurinud, huvitavad, lummavad ja paljus meile loodusekroonidele eeskujuks. Ema nägi neid lonkimas mööda põldu, mina olen ainult jälgi näinud. Igatahes on tore, et olen oma lemmikloomadega naabriks saanud

Suvi

Põnev on näha, kuidas suvi on muutunud. See energia, tulv, kirg ja ülevoolavus, mis oli looduses veel juuli alguses on muutunud rahulikuks tiinuseks. Kogu loodus on küps ja küllastunud. Värvid on muutunud pehmemaks, tuhmimaks, hääled harvemaks ja vaiksemaks ning kõiges on tunda täitunud rahu, elu edasikandmise tung on täidetud, kõik kohad on täis vilja ja järeltulijaid, kõik on küps lõikuseks, korjamiseks või iseseisvaks eluks. Kõige selle sees on ka magusat kurbust, meeletu ja elusjõust pakatav suve algus on möödas, on jäänud rahunev ja hääbuv teine pool. Justkui viimased tööpäevad enne pensioni, kõige olulisemad saavutused on kas tehtud või pöördumatult mööda lastud ning järgi on jäänud veel kokkuvõtete tegemine. Kuid ka selles on oma rõõm ja nauding. Rõõm tehtust ja oldust ning rahust ja harmooniast.

Elisabeth

Käib aimamatut rada armastus

ja ometi näib viibivat ta vaim

peaaegu kõiges, mida puudutad.

Nii tasa tõuseb taeva poole taim

ja päeva järgi pöörab oma pale.

Vist kõigist vaistudest see

sügavaim.

 

Suve jutud 8

Jaanus Kangur, koolitaja ja lektor

 

Kuidas vältida pahandustesse sattumist?

 

Tõenäoliselt oleme harvem või sagedamini, teadlikult või teadvustamata kõik endalt midagi säärast küsinud. Kuidas elada enda elu nii, et pahandustesse ei satuks. Põhjused võivad väga erinevad olla, kes kardab karistatud või häbistatud saada, kelle jaoks on oluline järgida kindlat moraali ning mõni taotleb võibolla kõrgemaid hüvesid ning püüab alati ja ainult teha seda, mis õige ja hea. Ilmselt küsivad noored sellist küsimust, et mitte enda elu ära rikkuda, vanemad inimesed aga tunnevad muret nooremate pärast, kuidas neid pahandustest eemale hoida.

 

Mis need pahandused üldse on? Kõige lihtsamalt mingite normide rikkumine, millega kaasnevad teatud sanktsioonid. Moraalinormide rikkumise pärast võib olla ehk ainult halvakspanu ja taunimine, kirjapandud normide e seaduste rikkumine võib aga juba kaasa tuua trahvi, aresti või vangistuse. Kohaliku kaupluse ees valju häälega karjumine võib kaasa tuua teiste inimeste taunivaid pilke ja mõne halvustava kommentaari, ent kaupluse akna sisse viskamine tooks juba kaasa karmima karistuse.

 

Kuidas siis elada nii, et säärastesse või teistesse pahandustesse mitte sattuda? Kõige lihtsam vastus oleks, ära tee midagi sellist, mis võiks karistuse või halvakspanu kaasa tuua. Tegelikkuses võib selle lihtsa reegli järgimine olla pisut keerulisem. Olles töötanud mõned aastad vanglas ja hiljem vabanenud kinnipeetavatega, võin öelda, et neid, kes tahaksid vanglasse sattuda on kaduvväike hulk, võibolla üks või kaks mitme tuhande kohta. Samuti võib öelda, et on päris palju neid, kes ei tahaks kuritegusid sooritada, aga ikkagi teevad. Nii on ka neid, kes peale karistamist soovivad enda elu muuta ja ometi näitab statistika, et umbes 70% karistatutest sooritavad uuesti kuritegusid.

 

Miks mõned inimesed rikuvad norme ja teised seda üldjuhul ei tee? Karistatus ei ole küll kõige parem indikaator hindamaks, kui hälbivad on hinnatava ühiskonna liikmed, sest nagu kirjutas Riigikohtu esimees Märt Rask on karistamine muutunud Eesti rahvusreligiooniks, üle poole Eesti elanikest on kantud karistusregistrisse. Seega on muutunud karistatus pigem normiks ning mittekaristatus hälbivuseks. Kui aga püüda lahata isiklikke põhjusi, miks mõned persoonid norme rikuvad ja teised mitte, siis kriminoloogide hulgas ei valitse kaugeltki mitte ühtne arusaam ning arvamused algavad sotsiaalse keskkonna mõjudest kuni isiksuslike või geneetiliste eripäradeni. Need teooriad võivad olla põnevad vastava valdkonna spetsialistidele või huvilistele, aga mis kasu on sellest igapäevaseks eluks?

 

Kuidas juhtida enda igapäevaseid valikuid nii, et pahandustesse ei satuks? Selleks peame esmalt mõistma millest algavad meie igapäevased valikud. Tihti arvame, et meie igapäevased valikud on seotud tegevuse tasandiga, aga igale teole eelneb mõte, isegi, kui see toimub välgu kiirusel, ometi ei liigu meis ükski lihas enne, kui meie ajus on moodustatud neoronite vahel mingi side e mida me võime nimetada mõtteks. Mõeldavate mõtete võimalik hulk on tohutu (suurem kui aineosakeste hulk universumis) ometi valime neist välja kaduvväikse osa ja valitud mõtted viivad meid tegudeni. Seega tasub alustada sellest, mis on see, mille alusel valime tohtust hulgast võimalikest mõtetest välja need, mida tegelikult mõtleme. Palju on õpetusi, mis soovitavad mõelda positiivselt, aga see ei olegi niisama lihtne, sest me ei vali enda mõtteid juhuslikult, vaid vastavalt oma väljakujunenud väärtustele. Minu esimene töö vanglas oli õpetada kinnipeetavatele suhtlemisoskusi. Õudusega tõdesin pea, et olin andnud kurjategijatele uue tööriista, kuidas rafineeritumalt oma tegusid korda saata. Nii kaua, kui väärtuste tasandil ei toimu muutust, saab inimene ikka samu tulemusi, isegi, kui ta käitumise tasandile püüab tuua muutust või hüpnotiseerib ennast positiivse mõtlemise mantratega.

 

Kuidas meie väärtused kujunevad? Esmalt on loomulikult kõige tähtsam keskkond kodu. Kõige tähtsamad oskused, kõndimine, söömine, kõnelemine jne oleme omandanud enda vanemaid matkides, mis on fenomenaalne võimekus, kriitika vabalt ja üsna kiiresti omandada eeskujult tema tegevusmuster. Nii on ka meie väärtused valdavalt matkitud vanematelt (või n.ö suurelt teiselt e täiskasvanult, kelle mõjussfääris laps kasvab) ning kuna see protsess on kriitikavaba, siis matkib laps ka neid väärtusi, mis talle hiljem kahjulikuks võivad osutuda ja panna teda tegema valesid valikuid. Teine oluline asi lapsepõlves on minapildi kujunemine ning üheks teguriks selle juures on tagasiside, mis laps enda kohta kuuleb. Kui laps pidevalt kuuleb enda kohta öeldavat, et ta on kohmakas, siis varem või hiljem salvestub tema alateadvusesse programm “Mina olen kohmakas” ning alateadvus hakkab tegema kõike, et luua kohmakat käitumist e hakkab juhtima inimeste valikuteni, kus ta kogeb, et on kohmakas. Vanglas küsisin kord grupi kinnipeetavate käest, kas nad on kunagi kuulnud, et nad on pahad, mispeale nad hakkasid naerma ja ütlesid, et see ongi ainus mis nad kunagi kuulnud on. Selle kohta, kuidas hinnang hakkab kujundama inimese käitumist on mitmeid uuringuid. Soomlased viisid läbi katse koolis, kus õpilased, kelle õppeedukus oli madalam, kui teistel jagati kaheks, pooled jäid tavalisse klassi ning neile ei antud mingit hinnangut nende hinnete kohta, teistele öeldi, et nad on halvad õpilased ning nad pandi eraldi järeleaitamisgruppi. Esimesel grupil jäi õppeedukus enam- vähem samaks või kohati pisut paranes, ent teise grupi õppeedukus langes drastiliselt pärast seda, kui nad oldi tembeldatud halbadeks õpilasteks.

 

Väärtusi kujundab keskkond laiemalt ning samuti kogemused, mida inimesed läbi elavad. Vanglas rääkis üks eluaegset vanglakaristust kandev mees, et tema kõige valusam kogemus on mälestuspilt, kuidas ta vanem vend viib ta lastekodusse, laseb käest lahti ja jätab sinna maha. Ilmselt oli see ka üks teda kõige enam mõjutanud kogemusi, mis määras hiljem tema elu ja saatust.

 

Kõigele eelnevale vaatamata ei ole väärtused midagi fataalset ja muutumatut. Ehkki vanemad ja lapsepõlv annavad olulise pagasi inimesele eluks kaasa, vastutab igaüks lõppude lõpuks enda valikute eest siiski ise. Väärtuste üks oluline kujundaja on teadmised. Mida enam saab inimene teadlikuks sellest, millised väärtused teda juhivad, seda enam saab ta neid ka teadlikult muuta ja kujundada. Seetõttu on ääretult vajalik ja oluline igasugune haridus ja õpetus, mis aitab noorel inimesel enam mõista iseennast ning enda ümbrust. Teadliku väärtuste kujundamisel on oluline mõista enda tegelikke vajadusi ja soove ning osata ennast asetada enda sotsiaalsesse keskkonda. Kui noor teab, mida ta tegelikult tahab, saab ta teha valikuid mis eesmärgi poole viivad ning jätta kõrvale kõik need, mis pigem pahandustesse juhivad ja takistavad enda tegelikke vajadusi realiseerimast. Samuti endaga ja keskkonnaga leppimine aitab paljusid pahesid ja pahandusi ära hoida. Esimene keskkond, kus inimene peab kohanema, on tema enda keha. Kui palju on kaasajal juba sellel tasandil konflikte, mis siis veel rääkida kaugematest sotsiaalsetest keskkondadest.

 

Seega selleks, et hoiduda pahandustest on vajalik kujundada vastavaid väärtusi. Olgu siis usulise kasvatuse, eneseteadvustamise või koduse toetuse abil. Igaüks saab enda väärtusi kujundada ja natuke aidata seda ka teistel teha.

 

Suve jutud 7

Vastutuse eiramisest algab vägivald

 

Ei möödu päevagi, mil me ei kuuleks uudiseid vägivallast. Atendaadid, mõrvad, sõjad ja terroriaktid on meie maailma lahutamatud osad. Need on olemas nagu päikesetõus varahommikul, lume sulamine kevadel või planeetide liikumine universumis. Ometi ei ole ükski vägivalla ilming midagi sellist millega tahaksime leppida nagu muude möödapääsmatute nähtustega ning ükski sotsiaalsete hoiakutega inimene ei poolda ega toeta vägivalda. Vähemalt teadlikult mitte!

 

Nii nagu enamus nähtusi omab ka vägivald n.ö jäämäe tippu e nähtavat osa ja varjatud osa, mis nagu jäämäel on tavaliselt suurem, kui pindmine. Millest saab alguse vägivald?

 

On üsna loogiline, et tegude tasandile eelneb mõtlemise tasand. Vägivald kui äärmuslik suhtlemisviis sisaldab nende kahe vahepeal veel verbaalse vägivalla tasandit. Vägivalla algus on mõte, arendus sõnad ja lõpptulemus teod. Kui tegude tasandi vägivalda enamus inimesi suudab ära tunda ja valdavalt ka hukka mõistab, siis verbaalset ja veel enam mentaalset vägivalda ei erista enda suhtlemises ja mõtlemises enamus inimestest ning tarvitame neid ilmselt vähem või rohkem kõik. Kui tahame, et meie ümber oleks tegude tasandil vähem vägivalda, peaksime vähendama esmaslt mõtlemise ja ütlemise vägivalda. Selleks on vaja neid kõigepealt ära tunda. Kuidas seda teha?

 

Leedus sündinud psühholoog Marshall Rosenberg ütleb, et vägivald algab vastutuse eiramisest. See tähendab, kui me ei võta vastutust enda mõtete ja tunnete eest ning usume, et meie hoiakud ja suhtumised tulenevad teistest. Hiljuti kuulsin, et üks täiskasvanud inimene ütles teise kohta, et viimane on laps. Mõtlemise vägivald seisneb siin selles, kui ütleja usub, et tema hoiak ja tema poolt antud silt, mis on juba verbaalse vägivalla vorm, tuleneb teisest inimesest. Tegelikult on see tema hinnang, mis nii antud juhtumil, kui tihti ka teiste taoliste puhul on rajatud väga vähestele faktidele ja suurele osale afektidele (hirmud, hoiakud jne). Samamoodi väldime vastutust, kui usume, et meie tunded on teiste tekitatud või et meie peaksime teiste tundeid esile kutsuma.

 

Nagu ikka on hea ja halva vaheline piir õhkõrn ning ka siin võib vägivallatu suhtlemine lihtsalt üle minna ülimaks egoismiks. Vägivallatus eeldab, et vastutan enda tunnete ja mõtete eest ning tunnistan, et kõik minu suhtumised ja emotsioonid on minu enda valik, ent ometi teen enda poolt kõik, et enda mõtteid ja tundeid väljendada viisil, mis aitaks vältida asjatuid afekte ning mittemõistmist.

 

Vägivallatuks mõtlemiseks on kasulik esmalt õppida eristama fakte tunnetest. Tundub lihtne, ent ometi nii tihti võetakse enda tundeid faktide pähe ning pannakse seeläbi vägivalla lumepall veerema. Kord kurtis mulle üks huvikooli õpetaja, et pärast seda, kui oli teatanud tunni edasilükkamisest, kirjutas lapsevanem talle väga inetu kirja. Lugesin kirja, mille sisu oli umbes selline: suur tänu teatamast ning kohtumiseni järgmisel nädalal. Küsisin õpetajalt, mis selles tekstis teda häiris ning ta vastas, et see on ju irooniliselt kirjutatud?! Abielupaar läks sünnipäevale ning naine oli eelmisel õhtul lilled valmis ostnud ja jätnud paberiga koos vette. Mees pani lilled autosse ning ütles, et vees on lillede valged kroonlehed kollakaks läinud. Pisut hiljem ütles naine, me jõuame veel poest läbi käia ja uued lilled osta, kui need ei kõlba. Mõlemal juhul oli sassi aetud faktid ja tunded. Mõlemad, nii faktid, kui tunded on olulised ja oleks rumal kumbagi eitada, ent vägivallatu suhtlemine eeldab oskust neid kahte eristada, mida ma tunnen ja mida ma nägin või kuulsin. Suurt juustukera saab süüa seda väikesteks tükkideks lõigates, probleeme saab lahendada samuti selle osi eristades ning kaks põhilist osa on faktid ja tunded.

 

Kui tavalisel igapäevasel suhtlemisel alustaksime sellest, et tunnistame, kõik minu mõtted, tunded, hoiakud ja arvamused tulenevad minust endast. Kui mulle tundub keegi rumal, siis see ei tulene mitte temast, vaid minust. Suhtlemine ei ole kirvega metsa langetamine, vaid pigem nagu ajukirurgia, mis sõltub väga väikestest nüanssidest. Nii ei ole siin mitte must- valgelt nõnda, et kui kõik minu arvamused tulenevad minust, siis väline maailma on täiesti suhteline ja mul justkui polekski mingit kokkupuudet reaalsusega. Kui keegi sülitab maha ja mulle tundub see käitumine ebaviisakas, siis kõigi sotsiaalsete normide kohaselt on mul õigus, ent ometi, minu arvamus ei alga mitte teisest inimesest, vaid minust.

 

Ainult nii võtan täieliku vastutuse enda mõtete, tunnete, sõnade ja tegude eest. Tunnistan endale, et minu mõtted, moraalsed hinnangud, suhtumised, kõne ja teguviis on minu enda valik ning kõige nende pärast ei ole mul vähimatki põhjust põlata, halvustada ega vihata teisi inimesi. Nii saame vähendada vägivalda ja luua harmooniat ennekõike enda ellu ning seeläbi ehk kogu maailma.

Suve jutud 6

Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all:
aeg sündida ja aeg surra,
aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda;
aeg tappa ja aeg terveks teha,
aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada;
aeg nutta ja aeg naerda,
aeg leinata ja aeg tantsida;
aeg kive pilduda ja aeg kive koguda,
aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda;
aeg otsida ja aeg kaotada,
aeg hoida ja aeg ära visata;
aeg rebida ja aeg õmmelda,
aeg vaikida ja aeg rääkida;
aeg armastada ja aeg vihata,
aeg sõjal ja aeg rahul.

Ajast aega tuntud tekst, päheõppitud, tsiteeritud, arutatud, analüüsitud…ja ikka nii ootamatu…kui äkki aeg saabub….

Kui äkki saabubki aeg, mil asjad, mida oled unistanud äkki täituvad. Üllatav, joovastav ja hirmutav. Asjad, mida oled unistanud ja lootnud, ent kartnud, et see on ilmselt liig või peljanud, et äkki unistused ei täitu, lootused luhtuvad ja siis ühtäkki on ta kohal…hetk, mil kõik on just nii, nagu oled unistanud ja lootnud.

Kui miski pole nii nagu tahaks,  siis ehk pole veel aeg? Kui miski pole veel teostunud, mille poole pürgid, siis ehk pole veel aeg? Kui keegi, kelleks tahad saada pole veel Sina, siis ehk pole veel aeg?

Aga, kui aeg tuleb… kas oled siis valmis saama, tegema, olema? Mitte ajas, vaid meis on küsimus. Aeg tuleb, kui on aeg, ent kas mina olen siis seal? Selles on küsimus…