jutud, mida tasub rääkida...
…tiu- tiu ja teisiti ja koolitust teeme teisiti.
No vähemalt teise nime all. Vast alanud aasta alguses nägi ilmavalgust ettevõte Kangur Koolitus. Eesmärk ei ole edevus, ega egokesksus, vaid isiklikkus, soov muuta koolituse pakkumine isiklikuks umbmäärase ja abstraktse asemel.
Seega kõigile toredatele inimeste soovin sellel aastal meeldivaid isiklikke kontakte minu koolitustel:)
Vt www.kangur.ee
http://www.youtube.com/results?search_query=siin+me+oleme&search_type=&aq=f
Minu nägemus, eelarvamus ja kerge hirm prokuröride suhtes on kaugest noorusest, kui vormirõivas range tooniga härrasmees rääkis aeg- ajalt uudistesaates õuduslugusid hirmsamatest kurikaeltest. Nüüd tekkis põnev võimalus kohtuda prokuröridega silmast- silma ning veeta Tartus, Pärnus ja Tallinnas tore päev nende inimeste keskel ning just see, et tegemist on toredate, pühendunud ning inimlike inimestega on olnud vast suurim positiivne kinnitus. No eks ma teadsin seda ju enne ka, et kõik inimesed on lõppeks ikkagi inimesed, aga seda kogeda ja näha on hoopis midagi muud.
Need inimesed töötavad keskkonnas, kus harva, kui üldse, saab positiivset tagasisidet. Kus ennast motiveerima peab ise, ilma aplausi või kiidusõnadeta rahulolevatellt klientidelt ning möödapääsmatult vajalik on mõista, milleks ja kellele seda tööd tehakse
Rääkisime sellest, kuidas ennetada pingeid. Leidsime koos, et kogu pinge on seotud meie mõtlemisega ning väliste stressorite ning sisemise reaktsiooni vahel on alati enda valik.
Mul on hea meel, et sain sellist olulist tööd tegevate toredate ning tublide inimestega koos olla.
Advokaat ja prokurör vestlevad omavahel ning advokaat ütleb: “Kuidas te siis aru ei saa, et kaitsealune on debiilik!” Prokurör vastab: ” Mis siis, debiilik on ka inimene, nagu teiegi” 
Enda tagasihoidliku teenindusränduri päevikuga ei apelleeri ma andma ülevaadet Tallinna või veel vähem Eesti teeninduskultuurist. Samuti ei pea ma enda kõhuküüdi teejuhiks teenindusettevõtete galaktikasse. Olen üks tavaline klient ja tarbija, kes lisaks tootele ja teenusele hindab viisi, kuidas seda pakutakse. Olen siin hinnanud markantsemaid leide, ilma, et oleksin püüdnud mingit ülevaadet anda Tallinna teenindusasutuste kohta. Lähtusin pigem nähtustest ja leidsin kohad, kus sarnased nähtused esinesid, mitte ei leidnud kohti ja avastand nähtusi, mis seal ilmnesid.
Kokkuvõtteks:
1. Tallinnas on palju hea teenindusega kohti ning baasilised teenindusoskused on vähem või rohkem igal pool olemas
2. Hea teenindus ei tähenda veel elamust, naudingut, teenindusgurmaanlust
3. Peamine, mida soovitan teenindusettevõtetele on, luua. Luua oma teenindusmudel, kasutada teenindust vahendina oma näo kujundamisel ja pakkuda rohkem kui head teenindust:)
Meeldivaid elamusi
Ilmunud ajalehe “Postimees” lisas “Teeviit”
Kes meist ei sooviks saada seda, mida tahab? Kui laps tahab väga, et vanem ostaks talle kommi või mõne uue lelu, hakkab ta alguses anuma, pärast pillima ja lõpuks prantsatab poepõrandale pikali, nii et emal hakkab möödakäivate põrnitsevate tädide ees häbi ja lapsel ongi komm käes. Poliitikud lubavad rahvale tasuta kartuleid, puid, töökohti ja rahvaste sõprust, rahval on hea soe, lõkkel küpsetatud kartuleist kõht täis, palga eest bussiekskursioonil mööda linna käidud ja poliitikul ongi mandaat käes. Seega on küsimus – kuidas saada seda, mida ma tahan? – eluliselt oluline sündimisest surmani. Meil kõigil on oma strateegiad, mida me kasutame selleks, et saada, mida tahame. Õpitud strateegiate efektiivsuse määrab tagasiside, mida laps saab varases nooruses – kui mossitamine, nutmine, jalgade trampimine ei aita, siis ehk aitab emaga rääkimine, teatud kokkulepete tegemine ja nii õpib Juku, et Juhan võib saada seda, mida ta tahab, ainult koostööd tehes.
Kui omandatud strateegiad hästi ei toimi või muutuvad mingis situatsioonis kasutuks, siis on neid võimalik muuta. Loomulikult on see täiskasvanuna oluliselt keerulisem, kui lapseeas. Seda esiteks seetõttu, et meie kriitiline osa teadvusest on rohkem arenenud ning ei luba meisse enam sisendeid, mis on vastuolus juba olemasolevate uskumustega iseenda kohta. Kui lapsesse on kasvatatud teadmine, et tema ei oska ise ennast riidesse panna, ei ole piisavalt osav minemaks iluuisutamise trenni või piisavalt andekas, et perepeol lauluga üles astuda, siis hiljem on noorel inimesel raske hakata endale seadma kõrgeid sihte või soovima suuri asju. Hiljuti koolitasin ühte noortegruppi ja kurb oli kuulata, kuidas noored, kelles oli tohutult potentsiaali, ootasid elult, et nad suudavad kutsekooli lõpetada ning töö leida. Keegi ei peaks leppima vähimaga, kui parim! Teiseks annavad varases nooruses omandatud uskumused ning nende realiseerimisestrateegiad meile kindlustunde. Isegi kui need enam ei toimi või annavad tulemusi, mis on pigem kahjulikud.
Kui aga keegi tahab enda saavutamisstrateegiaid muuta, siis selleks on raamatupoodides nii paberil ui plaatidel juhiseid nii palju, et ainuüksi kõigi lugemiseks kuluks aeg pensionini ära. Seetõttu on pigem kasulik leida endale üks sobiv viis ja vahend ning hakata seda järjekindlalt kasutama. Louise Pasteur on öelnud, et tema eesmärkide saavutamise saladus on järjekindlus.
Kuna strateegiad, kuidas me saame seda, ida tahame, omandame me juba varases nooruses ning vajadusel on küllalt allikaid, kuidas neid muuta, siis pole küsimus -kuidas saada, mida tahan? – üldsegi mitte peamine küsimus. Peamine on hoopis – kuidas ma tean, mida ma tahan? Olen kohanud palju inimesi, kes on nõus minu väitega, et elus on üks olulisemaid küsimusi „mida ma tahan?“ ning pärast mõningat mõtlemist küsivad nad, aga kuidas teada, mida ma tahan. Ühel hetkel tundub, et see töökoht on täpselt mida tahan, see suhe on täpselt mida vajan, see telefon, auto või talvemantel on täpselt see, millest olen eluaeg unistanud ja siis äkki on nii nagu Heli Läätse lauldud laulus: oh ema, selliseid ei tahtnud ma!
Üks hea sõber rääkis, kuidas ta kohtus kord ühe kolleegiga. Nad hakkasid koos hoogsalt jalutama ja kui mõne aja pärast üks küsis hingeldades teiselt, kuhu too kiirustab, vaatas teine üllatunult küsijale otsa ja vastas: „Ma arvasin, et sina kiirustad“. Kui meie meel tormab ringi nagu marutõbine loom, siis on mõttetu oodata talt väga selget teadmist, kes ta on või mida ta tahab. Aga just seda me ju teeme! Me mitte ainult ei keskendu hüppeliselt ühelt asjalt teisele, jõudmata isegi pinnapealsele veendumusele, kas see võib olla, mida ma tegelikult tahan, lisaks sellele kuhjame enda meelde järjest uusi ihalusobjekte, suutmata lõpuks hallata mida ja milleks tahame. Seega esimene asi enda vajaduste ja soovide mõistmiseks on oskus keskenduda. Näiteks võib alustada lühikesest igapäevasest harjutusest, istudes 10 minutit vaikides ning jälgides tuleleeki. Esimene avastus on, kui palju kasutuid mõtteid meie peas ringi tormab, mis kõik ähmastavad meid keskendumast sellele, mida tegelikult tahame. Järgmine samm enda paremaks mõistmiseks on oskus ennast kuulata. Meie keha, emotsioonid, tajud, meeled, mõistus jne on üks imeline maailm, kus võime laias laastus eristada nelja tasandit: makro- ehk lihaste ja skeleti tasand, rakutasand, molekulide ja aatomite tasand ning info ja võimalikkuse tasand. Need on kõik erinevate reeglite ja võimalustega maailmad ning kõigis neis on tohutul hulgal meie jaoks kasulikku infot, kui me vaid oskaksime ennast kuulata. Alustada võiks enda hetkeseisundi kirjeldama õppimisega. Soovitan teha kas või üks päev sellist harjutust, et püüda igal hetkel olla teadlik sellest, kuidas ma ennast tunnen. Garanteerin vapustava elamuse.
Need kaks sammu on nagu Neil Armstrongi esimene samm kuule, üks väike samm kõigi elus ettetulevate vajaduste ja soovide mõistmiseks, ent suur samm endaga suurema kooskõla saavutamiseks. Endaga kooskõlas olemine on peamine garantii selleks, et mõista, mida me tahame ning parima tee leidmiseks selle saavutamisel.
See koht on nagu restoranide Milano: kuhu iganes vaatad või mida maitsed, kõike iseloomustab hea maitse ja kõrge trenditeadlikkus. Kuna pole selle ala asjatundja (ehkki mood ja poliitika on valdkonnad, kus igaüks peab ennast eksperdiks:) siis ütlen ainult, suurepärane.
Mina kirjutan ainult teenindusest. Teenindus on hea, kohe väga hea, aga…igav. Siinkohal võib palju vaielda, kas teenindus üldse peaks olema põnev, huvitav, intrigeeriv jms. See oleks sama, mis vaielda, kas auto peab olema nägus ja huvitava välimusega või lihtsalt vastupidav ja turvaline, kas riided peaksid olema ägedad, provotseerivad, pilkupüüdvad või lihtsalt miski, mis keha katab ja külma eest kaitseb? Minul ei ole õiget vastust. On vaid arvamus ja ma arvan, et teenindus on üks valdkond, mida saaks oluliselt rohkem disainida, tuunida ja treenida, et kohale anda veel enam oma nägu.
Heale teenindusele lisaks võiks olla kordumatu teenindus, ehk mudel mis esineb ainult ja ainult selles kohas kogu maailmas. Rucolast pole mõtet küsida McDonaldsi hamburgerit, aga miks peaks siis olema seal samasugune teenindus?
Vot nii teenindusdisaini huvilised, tulge 04.12 koolitusele ja tuunime teie teeninduse Milano, Pariisi ja Tokyo tippmoe tasandile:)
Vt lisa www.stern.ee
Tõenäoliselt Eesti üks alternatiivsemaid ja ärksamaid õigusteadlasi oli professor Eduard Raska (vt http://www.crimeless.eu/doc/artiklid/Karistusoigusest_globaliseeruvas_maailmas.doc). Raska kirjutas mitmes artiklis, et maailma ei juhi enam ammu inimesed, riigid või ideoloogiad, vaid korporatsioonid ning kogu kaasaegne riigiteadus baseerub korporatiivsetel huvidel. Erinevalt konspiratsiooniteooriate armastajatest mõistis Raska, et korporatsioonid ei ole mitte kildkond inimesi, vaid pigem komplekt inimlikke omadusi, mis kasutab kildkonda inimesi.
70ndatel tekkis Inglismaal punkliikumine, mis protestis süsteemi vastu http://www.youtube.com/watch?v=3bZzM4s0Hgs. Liikumine tekitas protesti ja ärevust tolleaegses süsteemis, ent suri iseenda imetlusse. Nagu ütles Johnny Rotten, punk suri koos punkarite tekkimisega e kui sellest sai mood ning teatud muusika- ja riietumisstiil.
Tegelik punk on mäss konformsuse ja konventsioonide vastu. Sõnastades selle teisiti, siis loovuse ja iseseisvuse pooldamine ja selle aktualiseerimine.
Eilses EPL-is kirjutas Tõnis Palts 10 hoobist kriisi alustalade vastu:
10. Toetame kultuuri ja loomemajandust. Eesti tuleb muuta atraktiivseks andekatele inimestele – talentidele. Tänapäeval ei ela talendid mitte seal, kus on sotsiaalmaksu lagi ja ilusad asfaltteed (tõsi, ka need on olulised) vaid eelkõige seal, kus on huvitav elamiskeskkond. Koondutakse sinna, kus on fun: kus on kultuurisündmusi nii klassikalises kui ka erinevates uudsetes vormides. Selleks tuleb järsult suurendada kultuuriministeeriumi eelarvet ja anda võimalus ka kolmanda sektori ning alternatiivkultuuri arenguks!
Kas pole punk! Milleks muganduda majanduse kontrollimatute hoovustega ning lasta ennast tõmmata ja lükata, kui võib luua uutel alustel majanduse? Milleks käia hulludel päevadel lolli mängimas, kui tegelik show ja fun käib hoopis kirbuturul? http://www.kirbuturg24.ee/; http://www.zellu.ee/; http://www.uuskasutus.ee/index.php?page=92. Milleks toetada finantskorporatsioone, mille filosoofiat on väga hästi tabanud Mark Twain: pank laenab Sulle ilusa ilmaga vihmavarju ja vihma ajal küsib tagasi!, kui võiks ise panga (pank=ingl.k punk:) luua http://www.rahayhistu.ee/index.php?id=10548?
Tänapäeva korporatsioonid on pungi suhtes oluliselt kavalamad, kui 70ndatel. Siis nad hakkasid sõdima, nüüd teevad sellest trendi ning nii suubub igasugune alternatiivsus kiiresti mainstreami voogudesse ja hakkab kandma korporatiivset ideed. Seepärast on oluline olla valvas ja mõista, et süsteem, mille/kelle vastu sõdida on meis endis, konformsus pesitseb meie enda peas ning mässamise peamine relv on leppimine iseendaga, mille läbi saab jääda iseendaks oma loova potentsiaali ja iseseisvusega.
Paneme punki!
Kogu olemine on seotud energiaga e olemasolemist toetava allikaga. Sõjad peetakse energia pärast, peamine kuhu kulutame oma aega ja raha on energia omamine (kütus autole, toit kõhule, aur radiaatorile, elekter kuvarile jne). Võiks öelda, et energia omamine, tootmine, hankimine, tarbimine on kogu lääneliku olemise aluseks. Samuti tundub, et lääneliku olemise aluseks on pidev energia puudus. Nii rahvati, kui isikuti. Lääne maailma haigused, stress, depressioon jne pole ju midagi muud, kui energia puudus. Üks hea lähedane inimene rääkis, et Austraalias ei ütle keegi, et tal läheb halvasti või ta ei saa hakkama, vaid tal lihtsalt ei voola piisavalt energiat hetkel sisse:)
Aastaid tagasi töötasin “Eesti Energias”:) ning kui käisin asutuse jõusaalis muskleid treenimas, siis head kolleegid jõid samal ajal saunas õlut ja imestasid trenni paradoksi üle, et kui tahaks, et oleks jõudu rohkem, siis peaks ju jõudu kokku hoidma, mitte seda kulutama. See tundub, et ongi kogu lääneliku energiapuuduse olemus. Me tahame saada. Rohkem saada. Usume, et enam ja efektiivsemalt tootes saame lõpuks küllalt. Aga ei saa, ega hakkagi saama. Ikka on puudu. Koos suurema sissetulekuga kasvavad väljaminekud, suurema jõudlusega väljakutsed ning alati on natuke puudu. Üks päev aastast, üks aasta elust, üks miljon rikkusest, üks osa õnnest.
Ainus võimalus saavutada piisav hulk energiat, ületada stress, suutmatus, hirm, puudused on hakata andma. Hakata ise energiaallikaks, selle asemel, et olla tarbija. Hakata ise jagama teistele, mitte oodata neilt. Olen ise kogenud ja tuhanded peale minu, et nii pea, kui hakkad pühendunult jagama, hakkad veel enam saama. See mida jagad, seda saad. Külgetõmbe seadus ei tähenda mitte seda, et keskendud sellele, mida tahad ja jääd seda ootama, vaid ainus viis maksimaalselt millelegi keskenduda, mida tahad enda ellu tuua, on hakata seda ise jagama. Et saavutada füüsilist tugevust, hakka oma jõudu kulutama. Pühendunult treenima. Et saavutada rikkust, hakka seda välja andma. Investeerima. Tahad saavutada häid suhteid, hakka neid ise looma. On hämmastav, kui kiiresti saabuvad vastused meie soovidele, nii pea, kui millelegi pühendume, kohtame inimesi, kes pakuvad meile seda, mida oleme ise jaganud. Satume olukordadesse, kus leiame võimalusi enda soove realiseerida ning energia aina kasvab, sest tekib sünergia.
Seega saagem ise energiaallikateks ning hakakem andma!:)
Josephine on õrn, habras prantsusepärane koht. Just samamoodi mõjus mulle sealne teenindus. Noor, pisut uje teenindaja sobis suurepäraselt sellesse konteksti. Ta oli nagu majahaldjas, kes sama õrnalt ja hapralt hõljus vanalinna müüride sisemuses, libaprantsusmaal.
Oluline teeninduse juures pole oskus, vaid STIIL ja ISIKUPÄRA, sest kõigile pole võimalik meeldida, on võimalik leida oma inimesed ja neid hoida…
…see võiks ju igal pool ja hetkel nii olla, leida oma inimesed ja neid hoida…
Vot selle koha kohta on midagi öelda. Ainult head!
Teenindaja oli väga sümpaatne pisut-üle-esimese-nooruse daam ja absoluutselt vaba teenindusklisheedest, mida ilmselt mingitel koolitustel õpitakse. Ta oli siiras ja vahetu. Nägi, et olen külmast sinine ja soovitas mul minna keldrisse, kus kamin köeb. Juhatas teed ja õpetas kuidas lüliti põlema saab.
Läksin hubasesse keldrisse, kus kaminas põles veel viimane puu ja istusin ning nautisin mõnusat omaette olemist. Siis ta tuli. Supi ja pirukaga.
Pani need lauale, pani küünla põlema ja kaminasse puid ja oleks ju võinud ära minna, aga ei läinud. Küsis hoopis, kas te teate mis ajast see kelder pärit on. Ei teadnud. Tema valgustas mind, et see on 13. sajandist pärit kelder, kus oli lihaturu “ladu”, konksud on praegugi laes. Ütlesin, et mõnus ja hubane koht ning tema lisas, et piisavalt privaatne, et Toompea mehed käivad seal salajuttu ajamas:)
Minu jaoks oli see veelkord kinnitus sellele, et teenindus ei alga oskustest, vaid isiksusest.
Kuidas luua sümpaatne teenindusisik, sellest juba 04.12.2009 vt www.stern.ee ja registreeru
Vabandan, et olen jätnud “Kuhu minna?” rubriigi unarusse. Igatahes käisin vahepeal Da Vinci nimelises söögikohas ja ilmselt oleks tabavaim kommentaar midagi Mihkel Raua stiilis, kui ta kommenteeris viimases “Eesti otsib superstaari” Metallica “Nothing Else Matters” coverit…
…hea pizza oli!
Teeninduse kohta pole midagi öelda, sest see lihtsalt oli, samamoodi nagu pudelid riiulis, klaasid vitriinis või vesi tualeti kraanikausis.
Aga võiks ju olla midagi öelda…
