Maailm on hulluks läinud ja meie ühes temaga või noh vähemalt osa meist…või on maailm ikka sama hull olnud ja meie eelkäijad ühes temaga või noh osa neist? Ilmselt on ja pole midagi uut päikese all. Ikka tundub, et mingitel aegadel kumuleerub hulluse kriitiline hulk ja lahvatab arusaamatutes tegudes ja juhtumistes, ent lõppeks pole selles midagi uut, kui vaid silmahimu, lihahimu ja elukõrkus. Võime neid kolme kirjeldada isiksuste tüüpidena nagu Eysenck või diferentseeritud seostena, nagu Sutherland, ent asi on ikka sama. Meie ikka samad ja maailm ikka sama. Ilmselt pole seega vaja küsida, mis maailmas toimub, miks toimub või mis saab edasi, vaid mida mina siin ja praegu teen??? Ilmselt on see suurim ja fundamentaalseim küsimus ning kui me suudaks igal sekundil sellele küsimusele vastata, oleksime valgustunud ning kui seda teeks igaüks, elaksime paradiisis…

Mida ma siis teen? Ehitan. Kas pole see vabamüürlaste metafoor üks iseloomulikumaid elule?, seda ma ju teen, ehitan oma elu. Stone by stone, day by day…

Asi mis viimati ise ehitasin on tee. Kas polegi elu mitte tee ehitamine?

…viimaks aeg kui jooksnud liiva,

lähed teed Sa viimset viiva,

mis viib üle tumma vee

ning kui kaunis pärlikee

lõpuks valmis on Su TEE…