Tänu

Ma ei tea, kas see on geneetiline mutatsioon või käitumishäire, aga no ma ei oska viriseda. Olen alati imestanud inimeste võimekust viriseda pea kõige üle ja mina ei saa. Lihtsalt ei näe põhjust. Viimastel aastatel mööda Eestimaad ringi sõites olen korduvalt imetlenud, kui ilus on Eestimaa, olen korduvalt tõdenud, kui palju on Eestimaal ära tehtud, kui palju on ehitatud, korrastatud, ilustatud, haljastatud, täiustatud… Ma olen 20. augustil alati olnud ääretult tänulik meie riigi eest ja olin ka seekord. Seda enam, ma ei suuda aru saada, kui loen fb-st, et Kerli pinises ja esines trikoos, Sinead oli paljajalu ja paks jne Minu jaoks on see, kui teine dimensioon. Eks see on ilmselt kasvatuse küsimus. Minu isa veetis 15 aastat ja 10 kuud Arhangelski oblastis metsatöödel, ei mitte raha ega reisimise pärast, riigi pärast. Ühe pärast, mida ta keeldus aktsepteerimast ja teise pärast, millesse ta uskus. Minu lapsepõlves heisati igal aastal vähemalt Jaanipäeval sini- must- valge lipp, ilma hirmu ja häbita. Kuidas saaksin seda reeta? Kuidas saaksin vinguda ja viriseda selle nimel, mille nimel ise pole kannatanud ega erilist vaeva näinud? Saan olla vaid tänulik ja teha seda, mis minu osa. Isa Vello Salo ütles, et ela kasvõi kümme aastat vähem, aga ära virise. Ma pean enda jaoks oluliselt produktiivsemaks ja efektiivsemaks enda aktiivset sekkumist ja täielikku pühendumist seal, kus saan ja oskan ja vaikimist seal, kus olen kasutu:)

Aeg

Me loeme, et tunda, et me pole üksi (C.S. Lewis). Ilmselt ka kirjutame selleks. Ma usun, et baasvajadus ei ole mitte sotsiaalne koosolemine, vaid eksistentsiaalne vajadus enda peegelduse järele, teine inimene ei paku meile ennekõike seltskonda, vaid reflektsiooni, et ma olen elus. Teises inimeses, temaga suhtes tajun kõige enam, et minu suurim väärtus, elu, on mul turvaliselt alles ning see tekitab joovastust ja rõõmu. Hea on ära tunda, kui keegi mõtleb nagu sina,  ilmselt on see sama efekt, et tunneme ära, enda mõtete  ja seega enda elu olulisuse. Ajalehes Eesti Kirik kirjutas Tõnu Õnnepalu fantastilise arutluse ajast. Me elame ajas vaid seetõtttu, et oleme katkestanud kulgemise kontiinumi. Ilmselt teeme seda esmalt nimetamise kaudu e nii kaua, kuni me asju ei nimeta (ei mõttes ega kõnes) on maailm meie jaoks kontiinum ja lõputu igavik. Aja tajumise kaudu hakkame tajuma ka oma kaduvust. Ilmselt tekitavad lagunevad majad või mahalangenud puud, unarusse jäänud talud või rohtukasvanud teed meis nostalgiat ja magusat valu, sest need meenutavad möödumist ja kadumist ning vaadeldavate objektide läbi ka meie enda kaduvust ja mitte ainult selle võimalikkust, vaid selle reaalsust, kuidas ma iga hetkega kaon koos möödudnud hetkega siit maailmast ja möödunus saan osaks igavikust…

Lihtsus

Ma olen alati arvanud ja ka avastanud, et kogu vaimsus, mida inimesed otsivad idast, on ka läänes olemas. Täna hommikul vaatasin lääne kuntsiklassika parimaid palu (raamatust reproduktsioone muidugi:), kuulasin imelist Islandi muusikat ja tundsin…et olen valgustunud:) muidugi see ei pruugi olla püsiv (ilmselt ei olegi), aga saavutatav. Meil on kõik olemas eluks ja õnneks ja pole midagi, mida mõni teine koht või kultuur saaks meile juurde anda, vaja on vaid süveneda ja näha lihtsuse ilu. Kaadrid Sigur Rosi Islandi tuurist ja lihtsate inimeste, lihtsa elu tabamine on tõeliselt õilistav. Tavalised inimesed, oma igapäevases elus, söömine- joomine, kohtumine- lahkumine, tundmine- mõtlemine, kõnelemine- vaikimine: ilus ja hingestav.

Ilu

Täna leidsin, et minu varasem arusaam sellest, et konsumerism on alla neelanud kõik elujõulised alternatiivkultuurid ning see on võtnud võimaluse kultuurselt (vähemalt subkultuuri normide kohaselt, mis võib mainstreami suhtes olla hälbiv) mässata ning kogu kultuur on ühte sulatatud üheks polü- ja multikultuuriks, kus kõik on kokkusegatud eristamatuks seljankaks, ei pruugigi tõsi olla. Äkki tabasin end mõttelt, et selle ideede, kultuuride ja moodide segu taga võib olla üks geniaalsemaid masterplane, mis on kaotatud süütuse taastumine paradiislikuks maailmaks. Lihtsus, mis ilmneb eristusteta maailmas võib olla kirgastavalt ilus ja ekstaatiliselt õnnestav. Siiras lihtsus on õnne ja täitumuse eeldus. Elu on lihtne ja ilus, kui seda osata nii näha ja elada. Lihtsalt ilus!