Suvi on nagu elu. Alguses tekitab ta meis suurt vaimustust, tundub, et tohutult on aega, teha teoks kõike, mida iganes suudad unistada. Maailm on meie jaoks tiine helidest, värvidest, lõhnadest, mis haaravad meid jäägitult endasse. Me tunneme endas elu jõudu, niisama võimsalt, kui see, mis paneb võililled läbi asfaldi tungima või forellid rändama tuhandeid kilomeetreid, selleks, et jätta jõkke kamalutäis marja. Ja äkki…kusagil keset suve tundub, et kõik on läbi! Kas pole, nii, et kusagil augustis avastame, et päevad on oluliselt lühemaks jäänud, ööd muutunud külmemaks ja kohustused tulnud lähemale. Äkki on maailmas aeg, mis kiiresti möödub, äkki on elujõust alguse saanud liikumisel viljad, äkki on õied õitsenud ja päike oma paistmised ära paistnud. Lokkavalt kasvanud rohi on kolletanud, enne nii lopsakad ja igavesti rohelistena tundunud lehed lendavad tuule käes ringi. Ja ometi…on ikka veel suvi. On ikka veel elu. Ei augustis, ega isegi veel septemberis pole suvi otsa saanud, vaid lihtsalt muutunud. Enam pole nii pikki päevi ja rohelist rohtu, aga ikka on päike, ikka on rohelust. Alles üleeile istusime verandal ja ma võtsin päikest! (muidugi Tüve tänava kliima on omaette meteoroloogiline fenomen:). Kas pole eluga sama, et ühel hetkel tundub, et nüüd on kõik mõõdas? Mu tore sõber Avo mainis kord mingit kirjandusteost (mida ma ei suuda meenutada), kus peategelane tunneb, et on vanaks jäänud, kui küki tegemine on muutunud raskeks. Kui enam ei viitsi/jaksa öö läbi arutleda või pidutseda, kui enam ei ole oluline otsida ja leida alati midagi uut, vaid piisab juba varem tuttavast, kui enam ei tunne tungi tormata tundmatuse suunas ja loota iga uue käänaku taga leida seda arusaamatut, mida otsime… aga ikkagi on elu. Ikkagi on suvi. Lihtsalt teistsugune.
Mida me üldse elust teame? Kas pole mitte nii, et meie fundamentaalsed (dogmaatilised:) seisukohad baseeruvad väga väikesele informatsioonile? Aga mida ma tegelikult sellest tean? Saan vaid enda kogemusest kirjutada. Alles nüüd avastasin ühe fantastilise bändi ja hiljuti olla nad isegi Eestis käinud, aga enda õndsas teadmatuses ei olnud mul sellest aimugi, vaid arvasin, et ma tean, milline muusika mulle meeldib…ja siis juhtub justkui juhuslik sündmus, mis toob minu maailma uue muusika või uue raamatu või uue inimese ja kõik muutub teistsuguseks ning ma ei suuda mõista, kuidas ma varem sain elada olla mina ise ilma selle muusika, raamatu või inimeseta? Seega kõik minu varasemad maitseeelistused, arvamused, seisukohad ja uskumused baseerusid puudulikul tajul või teadmisel, aga mida me siis üldse teame või saame arvata? Lihtne on öelda, scio me nihil scire, ent kas pole see sügav sofism, deklareerimaks, et ma tean kõike? Kui ma ütlen, et ainus, mida tean on see, et ma midagi ei tea, siis ütlen ju et tean ainust mida teada saab e seega kõike? Elu ilma (eel)arvamusteta, veendumusteta, dogmadeta tunduks ilmselt üsna habras ja hirmutav, ent kas pole just selles ainus võimalus meie lapselikkuseks, nagu Jeesus õpetas? Kas pole see võimalus võtta elu kui ime, mis kunagi ei lõpe, elu kui kingitust ja elu kui kestvat loomisakti. Kõik, mida me arvame lõplikult hetkel teadvat on tegelikult meie puudulikkuse väljendus e rajaneb sellel, et meil on puudulik info kõige olemasoleva või mõne konkreetse valdkonna kohta ning see pole kaugeltki ainult filosoofiline küsimus, kas pole enamus meie arvamustest teiste inimeste kohta tingitud meie piiratud teadmistest sellest inimesest? Mina olen korduvalt kohanud arvamusi kellegi (k.a minu enda) kohta, kellegi poolt, kes seda inimest peaaegu üldse ei tea ega tunne ja ometi sellised arvamused kujundavad meie igapäevast elu, loovad suhteid, kannustavad konflikte ja vallandavad sõdu e suur osa meie ajaloost baseerub teadmatusel?!
Kui ma avastasin NLP-s kasutatava metakeele, siis tundus see nii hea ja haruldane tööriist ja tekkis tunne, et olen avastanud, midagi enneolematult kasulikku ja kui põlvkonnad enne mind oleksid seda teadnud, oleks maailm hoopis teistsugune ning siis lugesin Hermogenese seisude õpetust ja mõistsin, et NLP metakeel pole midagi muud, kui Hermogenese seisudeõpetuse ameerikalik koopia. Minu sügav veendumus ja usk läänelikku mõtteviisi ja maailma kinnistub iga teadasaamisega, kõik see, mida uusevangelistid idast avastavad on tegelikult lääne kultuuris ammu olemas, lääne vaimsuses on olemas kõik see, mida teadmatusest kaugetest maailma nurkadest käiakse otsimas ja ainus, mida eluks ja õnneks on vaja, on hari(d)(t)us ning läänelike rikkuste avastamine.
Lisaks lõputule targutamisele käisime vahepeal Betiga Soomes minu õe kihlumist tähistamas. Vahva oli kaubiku tagaosas läbida ligi 200 km ja hunnitult kaunis oli sõuda mööda tüünet hilissuvist järve ning ronida mööda samblaga kaetud kaljusid, süües esimest korda sel suvel mustikaid ja pohli. Enda rõõmuks ja teiste kannatlikkuse prooviks sõudsin teiseltpoolt järve tagasi tulles ise. Beti pakkus mitu korda ennast appi ja Tiina Vesaga olid viisakalt vait, aga pärast mitmeid jänesehaake keset järve jõudsime siiski kaldale:) Ma pole kunagi varem Soomest nii vaimustuses olnud ja nii kaunist boreaalset loodust näinud.

Kodus sisustasin esiku, panin kapi kokku ja muud vidinad nurka. Nüüd võiks juba külalisi kutsuda, aga esikust edasi veel ei saaks:) Kui veel kaheksa ruutmeetri jagu põrandalaudu leiaks, saaks külalisi esikust edasigi kutsuda. Aga küll saab ka selle, sest suvi veel kestab ja elu kestab…

Lisa kommentaar
Comments feed for this article