Nüüd on läbi. Suvi. Isegi viimse suveevangelistina pean tunnistama, et läbi ta on. Üleeile istusin verandal ja jälgisin kollaste lehtede dessanti veel rohelisele maale. Raevukas tuul rebis lehti salkadena ja ehkki puud püüavad ikka veel petlikku suvelõpu muljet säilitada ja neid vaadates on ikka veel piisavalt rohelist näha, siis ometi kogu see spektaakel evib läheneva kolletumise ja langemise eelaimdust.

Jalutasin paksus paduvihmas jõe äärde ja tõdesin sama, mis suve alguses, võimas on see looduse kulg ja mitmenäolisus. Jõgi on justkui sama, vesi on justkui sama, ikka tuttav ja ikka oma ja samas tundmatuseni teine ja uus. Loodus on elus. Vaatamata suvele või sügisele, vaatamata vihmale või päiksele, vaatama sellele, kas keegi seda vaatab. Avastasin enda igituttavat jõge silmitsedes midagi, mida kunagi varem polnud kohanud. Vihmapiisad, mis langesid vette ei muutunud kohe osaks jõest, vaid moodustasid pinnal valgeid mulle, mis vooluga kaasa kulgesid ja alles mõne aja pärast purunesid ja said osaks jõest. Polnud kunagi varem seda tähele pannud ja mõtlesin, kui vähe me üldse märkame selliseid väikseid nüansse, mis ometi võivad lummata samavõrd, kui kauged maad või maailmaimed. Milleks me üldse kusagile tahame minna ja olla kusagil mujal, kui ometi on siin veel nii palju, mida avastada ja igal hetkel enda jaoks uuesti leida? Keskmise eestlase jaoks, kelle unistus on peesitada Kreetal, Sharm el Sheikhis või Tenerifel, tundub see ilmselt uskumatu, vastuvõetamatu  või lausa perversne, aga mulle meeldib siin. Mulle meeldis suvel ja vähemalt samavõrd sügisel. Mu püksid said vihma käes seistes läbimärjaks, kätel oli külm ja vesi voolas krae vahele. Juba varakult on väljas nii pime, et enda olemasolugi on raske uskuda, kuna enese kehagi ei ole võimalik näha. Tubades on rõske ja külm, õues veel enam ja ometi on see ilus. Kui ma vaatan oma jõge ja näen vihmapiisku kui elavaid indiviide enda kohta leidmas selles lõputus voolus, siis tekib mul küsimus, miks peaksin tahtma kusagile mujale? Saan ju siin sama elamuse e need loodusnähtused, mis on siin, rahuldavad minus sama afekti, mida võiks teha Kreeta päike või Tenerife lained. Seega olen siin ja õnnelik. Õnnelik, et olen suve saanud nautida täiel rinnal, õnnelik, et sügise ilu pakub jälle midagi uut ja õnnelik, et kõik see kokku on elu, mida võin elada.

Suvi on läbi, jutud on räägitud. Elu on ees ja veel palju jutte tulemas :)