Miks on Eestis hea elada?

Ma küll ei tea. Ma ei tea, kas Eestis on parem kui mujal elada või kas Eestis on üldse hea elada. Ma ei tea, kas ma tean kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks, miks on Eestis hea elada. Ma ei tea, kas ma üldse tahan teada, kas ja miks on Eestis hea elada.

Ma tean, et ma elan Eestis. Ma tean, et minu isa ja ema elasid Eestis, minu vanavanemad ja nende ja nende ja ….vanemad elasid Eestis. See maa ja riik või pigem idee sellest riigist tekitab minus alati sentimentaalseid tundeid ja mulle meeldib seda tunda. Mulle meeldib näha rahvuslippe lehvimas, mulle meeldib kuulda patriootlike laule, mulle meeldib tunda karmi kliimat oma nahal.

Ma mõnikord tahaks, aga ei saa, lahti neist sidemeist, mis mind seovad selle kinnise ja tuima rahvaga, selle karmi ja keskpärase kliimaga, selle väikse ja madala kultuuriga, sest see olen mina. See on mu minevik, minu tänane päev ja ainus mõeldav tulevik.

Ma ei saa lahti sellest pärandist mis mulle on antud. Minu vanaisa töötas Venemaal kuni 1917.a- ni, tuli tagasi Eestisse, ostis maa kaugesse metsanurka ja rajas sinna meie kodu. Minu isa uskus sellesse maasse ja riiki juba 17 aastaselt ja keeldus mobilisatsiooniga liitumast nõukogude sõjaväega. Selle eest tegi ta 16 ja pool aastat metsatöid Arhangelski avarustes ja ikkagi tuli tagasi meie kaugesse metsanurka ning lõi pere. Kuidas saaksin seda kõike mitte hinnata? Kuidas saaksin mitte hinnata tuhandeid teisi sarnaseid lugusid? Sarnaseid ohvreid? See maa ja riik peab ju midagi väärt olema, kui tuhanded enda elu ja nooruse selle eest on andnud.

Seetõttu olgu siin hea või halb, ma armastan seda maad, riiki ja ennekõike inimesi!